Mullad ja pinnakate: Jäävaheaegadel ujutas meri suured alad üle, sest jää oli maad tohutu raskusega rõhunud. Piki praegust rannikut ning Oslo ja Trondheimi piirkonnas, mis tõusid 200 meetri kõrgusele merepinnast, settisid paksud savi-, aleuriidi- ja liivakihid. Nende kunagiste rannikupiirkondade all leidub väga häid muldi. Suurtel metsaaladel kaotas muld suure osa mineraalainetest, nii et tekkis halb põllumaa. Teiselt poolt hakkasid mullad kujunema ka kõrgemate alade paljanduvatel emakivimitel. Seal on lähtekivimiteks enamasti gneisid, gabro, lubjakivi, kildad ja liivakivid. Kõigi Norra muldade lähtekivimitele (välja arvatud lubjakividele) on iseloomulik madal karbonaatsus, mille tõttu nad on vähearenenud ja väheviljakad. Sageli ei lange taiga- ja segametsa piir kokku neile tsonaalselt vastavate leet- ja pruunmuldade piiriga. See on seotud kliima vaheldumisega Euroopas Holotseeni vältel. Sinna, kus pruunmuldade areaal ulatub põhja ning on kaetud
kohati täielik puudumine tuleb sellest, et Kvaternaaris oli seal valdav liustikukate, mis varem kujunenud mullakatte mehaaniliselt hävitas. Sellepärast tuleb tänapäeva muldade kujunemise alguseks pidada liustiku taganemise aega. Sel ajal ladestasid fluvioglatsiaalsed vood periglatsiaalses vööndis materjali, mis sai tasandikualade mulla lähtekivimiks, eriti Østlandetis, mis on kõige tasasem. Teiselt poolt hakkasid mullad kujunema ka kõrgemate alade paljanduvatel emakivimitel. Seal on lähtekivimiteks enamasti gneisid, gabro, lubjakivi, kildad ja liivakivid. Kõigi Norra muldade lähtekivimitele (välja arvatud lubjakividele) on iseloomulik madal karbonaatsus, mille tõttu nad on vähearenenud ja väheviljakad. Sageli ei lange taiga- ja segametsa piir kokku neile tsonaalselt vastavate leet- ja pruunmuldade piiriga. See on seotud kliima vaheldumisega Euroopas Holotseeni vältel
annaabi.ee 
