"emadki" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

teda vahel ka õnnelikuks tegid, olid kirikukellad. Ta armastas ja kallistas neid, kõneles nendega, sai neist aru. Alates väikesest kellast ülal kellatorni löövide ristumiskohal kuni suure portaalkellani, oli tal kõigi jaoks õrnust. See kellatorn ja kaks peatorni olid talle nagu kolm puuri, milles tema enese kasvatatud linnud ainult temale laulsid. Ja ometi olid needsamad kellad ta kurdiks teinud, kuid emadki armastavad sageli kõige enam just neda last, kes neile kõige rohkem kannatusi on toonud. Tõsi küll, nende helin oli ainuke heli, mida ta veel kuulis. Ses mõttes armastas ta suurt kella kõige rohkem. Seda eelistas ta pühapäeviti kellade kumisevas peres. Selle suure kella nimi oli Marie. Ta rippus üksinda lõunapoolses tornis oma õe Jacqueline'i naabruses. Viimane oli väiksem ja rippus väiksemas puuris. Jacque-'ine'i nime oli ta omandanud Jean