Hariduse areng kaasaegses Eestis (J.Dewey)
liikme ühiskonda sisseviimisega läbi kogemuste edasiandmise vanematelt liikmetelt
noorematele; neile edastatakse eesmärke ja hüvesid, huvisid, teadmisi ning praktika toimimise
viise. Ühiskonna arenemisega suureneb lõhe ebaküpsete liikmete algupärase suutlikkuse ja
vanemate liikmete kommete ja normide vahel. Ainult haridus suudab ületada seda lõhet
(Dewey, 1916)1.
Kuna haridus on juba oma olemuselt suunatud tulevikku, mitte minevikku, on selle
sisu tähtis kõikidele eluvaldkonadele. See tähendab, et haridusel on üheaegselt täita nii
ühiskondlik kui ka sotsiaalne roll. Haridusel peab olema praktiline väärtus ja väljund,
ainuüksi ainete õppimisest ei piisa ning loogiliste seoste loomist ei tohi jätta tahaplaanile-
koolis õpitu peab olema kasutatav koolikeskkonnas ja väljaspool. Hariduse praktilisele
kasutamisele tähelepanu pööramine aitab ka tõsta õpilaste õpimotivatsiooni. Mõtestatud
haridust on selgem põhjendada ning selgitada ja siduda reaalse eluga.