Referaat Betti Alverist
alles lüürikuna: ,, Algusest peale kujunes Alveril sellel alal kindel toon ja laad: väga
teravad kontuurid, selge rütmiline ehitus, traditsioonilised troofivormid rohke
puänditarvitusega, ilmekad mõttevalemid ning sümbolistlik tagapõhja avarus.
,,Uus Eesti " arvustajale Boris Tagole tundus Betti Alveri luule ,,nii kunsti kui
ka mõtteküps". Ja veelgi väärtustavamalt : "Selles kutsutakse elama, aga mitte
norutama. Eluvaist on seatud kõrgemale mõistusest, ilu kõrgemalt teadmisest."
Harald Paukson võttis ,,Tolmu ja tule" ilmumise vastu suursündmusena.
Seadnud paari viimase aasta luule põhjal tähekolmikuks Underi, Semperi ja Alveri,
jätkas Paukson: ,, Alver on võrrelduist küll ainealalt kitsapiiriliseid, kuna ta peaaegu ei
tegele otseselt välismaailmaga; ta on neist kahtlemata ka romantilisim ja ägedam,
kuigi ta impulssidest vaevalt kunagi jääb lahku vaatlev mõte." Ainus, mis teda