aineid. Ta on olnud Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1960. aastast. Aastatel 19591962 töötas ta ajalehe "Sirp ja Vasar" muusikaosakonna juhatajana. Anti Marguste pälvis 1983 Eesti NSV muusika-aastapreemia. (Teoseid on Anti kirjutanud 1951 kuni 2000 aastani välja.) Anti Marguste on helilooja, kelle arvukate teoste hulka kuulub nii suur- kui ka väikevorme, nii sümfooniaid kui koorilaule. Ikka rahvusliku värvinguga helimaalinguid loova helilooja teostes on nii rahulikku eluvaatlust kui irooniatki, kuid enne kõike leiame siit muigvelsui väljamõeldut ja lopsakat huumorit, mis on muusikas küllalt haruldased. Peamurdmist pakuvad juba kas või teoste pealkirjad "Oreleelo", "Orelend" ja " Oreloits". Mis puutub Anti Marguste kooriloomingusse, siis on ta alati silma paistnud erilise tekstivaistuga. "Vanasõna vana hõbe" võiks ehk pealkirjastada kogu tema vokaalloomingut, kuigi kaugeltki kõigi teoste tekstid ei pärine folkloorist. Ütlemise
Karus). Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga. Selle ajajärgu loomingut iseloomustab kogu "Lendavad sead" (1919). Avaldas koos Erni Hiirega futuristliku vihiku "Ohverdet konn" (1919). Samasse aega kuulub ekspressionistlik proosapoeem "Mina" (1920), milles lähtuti erinevatest kehaosadest. Kritiseerides siurulaste uusromantilist loomingut, taotleb Kivikas realistlikumat eluvaatlust brosüüris "Maha lüüriline shokolaad!" (1920). Novellikogus "Verimust" (1920) taunib kirjanik sõjakoledusi. Patsifistlikku hoiakut väljendab ka publitsistlik romaan "Ristimine tulega" (1923). Kivikas osales vasakpoolses ajakirjas "Murrang" (1921) ja kuulus "Tarapita" (1921-1922) rühmitusse. 1920. aastatel kujunes ta triloogiaga "Jüripäev" (1921), "Jaanipäev" ja "Mihklipäev" (1924) uustalunike elu käsitleva asunikuromaani esimeseks viljelejaks
annaabi.ee 
