NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
diplomitööna sündinud Maksim Gorki „Põhjas” (1968), mis nn. dispuutlavastusena
tõstatas kriipivaid küsimusi inimese kohast ühiskonnas – tema valikutest,
vabadusest ja tõeihalusest. 32 Nii esteetilises kui ka ideoloogilises plaanis väga
dünaamilisel 1960.–1970. aastate vahetusel – ühelt poolt modernismi tulek,
teisalt poliitiliste pingete tõus – nihkus teater Eestis kultuurivälja keskmesse,
muutudes noori loovjõude ligitõmbavaks elutundelis-vaimseks tsentrumiks (Epner
1998: 169). 1969. aasta teatriuuenduse algimpulsiks oli noorema põlvkonna
rahulolematus senise teatriga, eeskätt selleks ajaks šabloonistunud
olustikurealismiga. Radikaalse murrangu algust tähistasid kolm tagasivaates
krestomaatilist ja legendaarset lavastust: jaanuaris 1969 nn. Suitsu õhtu „Ühte
laulu tahaks laulda” kuue eakaaslase rühmatööna Hermaküla ja Toominga
eestvedamisel Tallinna Kirjanike Majas, veebruaris Paul-Eerik Rummo