Ooperist 19. sajandil
"Lohengrin" (1848), mis näitavad Wagneri huvi saksa rüütliromantika vastu. Peab aga märkima, et need rüütlid elasid väga palju läbi, kuid
nad ei olnud võitlejad, vaid saatuse mängukannid. Selliste meeleoludega vastu minnes 1848.-49.a. revolutsioonile ei saanud Wagner olla
kuigi järjekindel revolutsionäär. Orkester Wagneri oopereis muutub üha tähtsamaks ja mida dramaatilisemaks muutus orkester ooperis, seda
elutumaks jäi tegevus laval, ehk teiste sõnadega: tegevus kandus lavalt orkestrisse. Just "Lohengrinis" loobus Wagner senisest
ooperiskeemist.
Revolutsioonist osavõtu pärast pidi Wagner 1849.a. Saksamaalt põgenema. Viibides pagulasena Sveitsis ja hiljem
Pariisis, kirjutas ta rea kunstiküsimusi käsitlevaid artikleid ja brozüüre, milledes peegelduvad tema ooperireformi põhimõtted, ühtlasi ka
annaabi.ee 
