Ta naeratab, aga ometi ei kiputa tema kohta iseloomustava sõnana kasutama ei õnnelikkust ega rõõmu. Teatriembleemidel vastandlikke emotsioone narride nägudel kohates saab kohe näpuga näidata allapoole suunatud suunurki, öeldes, et ta on kurb ning naervale näole osutades, et ta on rõõmus. Naeratav inimene on rõõmus. Aga kas ta on ka õnnelik? Maalitagu õnneliku inimese portree õlivärvidega mõne kunstigalerii seinale, kujutatagu õnnelikku inimest vananeva kunstnikuna elutruul pildil või joonistagu laps pea piirjoonte tähistamiseks suure ringi ja vedagu selle keskele kahe silmatäpi alla pikali kukkunud kuu - kas see näitab veel inimeste õnnelikkust ning kavalat päikeselaiku nende silmis, mis särab ka siis, kui päike ei paista? Kuidas tunda ära õnnelikku inimest? Tänaval jalutades neil ei ole näol pildile jäädvustatud hambaid paljastav naeratus ega otsa ette kleebitud vastavasisulist silti. Õnnelik inimene ei
Tiina- libahunt või mitte? August Kitzbergi tragöödia ,,Libahunt" on olnud aluseks mitmetele näidenditele ja muusikalidele. Minu arvates on selle jätkuva kuulsuse põhjuseks süzee aegumatus, rahvale tuttav aeg ning huvitavad ja isikupärased karakterid eesotsas Tiinaga. Ei saa ka mainimata jätta, et autori teosed on väga tõetruud, põhinedes kohati isegi tõsielul, nagu seda on ,,Kauka jumal", mis kajastab Räätsa talu elanike heitlust võimu ja rahaga. Tollal pidasid külainimesed omaks neid, kes nägid välja nagu nemad ise- heledate juuste, kahvatu naha, helesiniste silmade ning aeglase verega inimesi. Suhtuti võõristavalt isikutesse, kes julgesid teistest erineda või tavapärastele käitumisnormidele vastu hakata ning Tiina tegi ja oli kõike seda, mida tollane ühiskond taunis. Ta ei olnud tavaline heledapäine eestlane, vaid tumedama verega ja pigem väljapoole elav kindlate põhimõtetega vabadust ihkav tüdruk,...
annaabi.ee 
