"elutegelikkust" - 1 õppematerjal

Naljandid ja anekdoodid

enam uurijaid näib jõudvat veendumusele, et need nähtused on nii mitmepalgelised ja paljuvormilised, et neid pole võimalik mahutada ühteainsasse koondteooriasse. Tuleb välja, et kõik senised teooriad ongi osa- ja/või segateooriad, mis tegelikult peavad silmas naljaaine teatud konkreetseid külgi: nt. osapooli (rääkijat ja kuulajaid); teksti ennast, selle sisu ja struktuuri; teksti ümbitsevat konkreetsemat konteksti või laiemat sotsiaal-majanduslikku, kultuurilist, ökoloogilist vm. elutegelikkust. St. senised huumoriteooriad pole ei ammendavad ega ka üksteist välistavad ja eitavad, vaid rõhutavad pigem huumori eri aspekte, mis igas konkreetses ilmingus üksteisest läbi jooksevad. Kõige sagedamini tavatsetakse huumoriteooriaid või -kontseptsioone jagada laias plaanis kolmeks: 1) nn. vastuolu- e. kokkusobimatus- e. inkongruentsiteooriad, kus rõhk on pandud naerdava objekti enda objektiivseile kongnitiivsetele omadustele, mitte aga osalejaile, nalja emotsionaalseile vm.