Keskaja ja vararenessansi kirjandus
Keskaja kirjanduse kõrgajastu, 12- 13. sajandi hilisemaks silmapaistvamaks avalduseks on linna- ja
rahavakirjandus, mis jätkub hoogsalt 15. sajandini. Võitlus rüütelkonna ja linnakodanluse vahel
kajastub tekkivas linnakirjanduses. Kui rüütlikirjandus upub keskaja lõpul fantaasiasse, siis
linnakirjandus püsib elulähedasena. Esitab tavalist argipäeva, kasutatakse kõnekeele lähedast
väljenduslaadi. Käsitlusaineks on elu pahupoole nähtused, inimestevahelised elusuhted. Õpetust
jagatakse satiirilises käsitluses. Rahvalikule kirjandusele on omane geneetiline seos rahvaluulega,
igapäevase elu vastandamine rüütlikirjanduse fantastikale, demokraatliku kangelase ülistamine ja
ühiskondliku tegelikkuse satiiriline hindamine.
Linnakirjandus on rikas zanridelt: esineb satiiriline või naljalaul, kasutatkase mitmesuguseid
draamavorme( alates müsteeriumidest ja lõpetades narrimängudega), luuakse satiirilisi ja
annaabi.ee 
