V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
rebitud ja sillakaarte all koomale pigistatud; vaadake taevassinisel horisondil selle vana
Pariisi gooti profiili; laske ta kontuuridel hõljuda talveudus, mis ta arvutute korstnate ümber
ripub; kastke ta pimedasse öösse ja vaadelge ses hämaras hoonete labürindis ta varjude ja
valguse kentsakat mängu; kujutlege, et sinna langeb kuukiir, mis ta piirjooni
ebamääraselt esile
130
toob ja laseb uduvinest suuri tornipäid nähtavale tulla; või võtke kas või seesama tume
siluett, elustage varjudega ta tuhandete tippude ja katuseharjade teravnurki
ning laske tal siis järsku mingi haikala sakilise lõualuuna joonistuda õhtutaeva vasekarva
taustale. Ja võrrelge siis!
Kui te aga tahate endisest linnast muljet saada, mida teile praegune Pariis enam anda ei
saa, siis minge mõne suure püha, kas lihavõtte või nelipühi varahommikul päikesetõusu ajal
kuhugi kõrgemasse kohta, kus te kogu linna oma silmade ees näete, ja oodake seal kellade
ärkamist