Jaan Pühvel "Võrdlev mütoloogia", Vana Kreeka lühikokkuvõte
,,kuulus varssade poolest". Jõed Styx ,,Vihkamine", Akheron ,,Laugas", Kokytos ,,Hala",
Phlegethon ,,Leegitsev" ja Lethe ,,Unustus".
Õnnesaared seal asusid õndsad sangarid ja õiged koolnud pärast surma, samuti kaugel Ookeanis,
aga pigem mahedate tuulte kui päikeseta udu meelevallas. Homeros vaikib sellisest elitaarsest
surmajärgsest kohast, va. hilises Odüsseia lõigus, kus Proteus kuulutab, et lõpul viiakse Menelaos
maailma lõppu Elysioni väljale. Elusion tuletub indoeuroopa vormelsist wlnutiyom pediyom
,,aasane väli".
Kokkuvõttes on Hades ja Elysion kaks vastuolulist kreeka hauataguse keskust, aga nad õieti
täiendavad üksteist, sarnandedes mõlemad üksikasjades veda ja hitiidi traditsioonidega, millest
seletub ka kuidas pime ja allmaa Hades võis sobida hobusekopliks. Postuumne kohtumõistmine
õndsuse ja hukatuse asjas aitas läänekultuuri dantelikku põrgumõistet välja arendada.