Selle filmi muusikalise osa autor on Veljo Tormis, kelle looming mulle väga sümpatiseerib. Käesolev teos tekitas minus meeldivat nostalgiat ning on oma ülesehituselt rõõmsakõlaline ja muretu. "Kevade" on Oskar Lutsu samanimelise raamatu järgi 1970. aastal loodud humoorikas ja südamlik Eesti film, mis jutustab loo külakooli laste igapäevasest koolielust. See pajatab tõelisest sõprusest ja esimesest armastusest kuni eneseleidmise ja elusihtide selginemiseni. Lugu täis kirevaid juhtumusi, värvikaid karaktereid, lopsakat huumorit ja peeni tundevarjundeid jutustab noorte inimeste kujunemisest nende elukevadel. Kõigil eestlastel une pealt peas olev lause..."Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud..." pärineb just nimelt sellest filmist. 30. aprillil 2012 kuulutati "Kevade" Eesti sajandi filmiks. Teos algab vaikselt viiulimuusika saatel, kogudes aegamisi jõudu. Selgelt on
Kodumaa asjadest kõrvaletõrjutuna pühendas J. Hurt end Peterburi eestlaste organiseerimisele. Ta aitas kaasa seltside loomisele, pidas neis arvukalt kõnesid, toetas neid materiaalselt. Tähelepanuvääriv on J. Hurda tegevus eestikeelse Jaani koguduse kooli väljaarendamisel eeskujulikuks õppeasutuseks. Töö kirikuõpetajana, hoolitsus rõhutud ning vaeste kihtide eest nõudis J. Hurdalt palju aega ja vaeva. Ometi jätkus tal endiselt jõudu oma elusihtide kättenõudmiseks. Peterburis alustas J. Hurt taas tõsisemat tööd keeletaduse alal. Ta tõlkis eesti keelde uued kohtusedused, toimetas Wiedemanni sõnaraamatu uut trükki. 1886. aastal kaitses J. Hurt Helsingis oma doktoriväitekirja. Sihiks oli eesti proffesorina kodumaale tagasi pöörduda, kuid baltisakslaste vastutöötamine tegi selle võimatuks nii siis kui edaspidi. Peamiseks jäi J. Hurdale endiselt eesti vanavara päästmine. J.Hurt mõistis
annaabi.ee 
