Marie Under
reaalsuse ja elu rõõmuhetkede dialektika juurde (kogud "Pärisosa" 1923, "Hääl varjust"
1927 ja "Rõõm ühest ilusast päevast" 1928). Ballaadikogu "Õnnevarjutus" (1929)
sisaldab 19241929 kirjutatud ballaade, mis kuuluvad Euroopa ballaadikunsti
tippsaavutuste hulka. Järgnev kümnend kinnistab veelgi poetessi inimkeskset ning
humaanset vaatenurka (kogud "Lageda taeva all" 1930 ja "Kivi südamelt" 1935), lisades
eluseatuse demiurgilise ja isamaalise joone (kogu "Mureliku suuga" 1942, hilisem
pagulasluule). Välismaal ilmunud kogud "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963)
tähistavad taas uute kunstiliste kvaliteetide esiletõusu Underi loomingus. Väline
dekoratiivsus taandub, luuletaja pöördub lihtsamate värsivormide poole, säilitades tunde
jõulisuse. Võõrsil loodud igatsuslaulud okupeeritud kodumaale kuuluvad oma
sugereeriva poeetilise jõulisuse poolest Underi luule tippsaavutuste hulka.