Inimene ise on oma õnne kõige suurem vaenlane
millega võitlema peab ning mis mitte kuidagi ei taha järele anda. Mari elus sai selleks Jussi
vabasurm ning igavene süütunne oma kunagise unistuse, perenaiseks olemise, pärast. See
rõhuski teda romaani ,,Tõde ja õigus" esimese osa lõpuni ning endisest elurõõmsast Marist oli
järele jäänud hoopis keegi muu eelkäija Krõõda sarnane melanhoolne igavene kannataja.
Selle asemel, et olukorraga leppida ning ehk oma uuest elurollist rõõmu tunda, hoidis endine
saunatüdruk endas süüd igavesti ning ei mõistnud, et tema peresse pääsemise ihalused ning
Jussi hooletusse jätmine olid vaid inimlikud.
Inimene on nii kangesti tark ja ettenägelik olevus, oskab teha vahet halval ja heal ja tahab
endale alati parimat. Teoorias peab see paika, ent praktikas kipub meeltesegaduses indiviid
eksima ja vääratama. Miks ei käituta alati hästi, eetiliselt, mis loogilise järeldusena peaks
viima õnneliku eluni