Mats Traat
areneva poeetilise mõtestamise poole. Mats Traat näib järgivat
põhimõtteid, mida ta ühes oma hilisemas esinemises on
iseloomustanud märksõnadega avastustung, poeetiline meeletus, sõit
tundmatusse. Traadi ajendiks kirjutamisel sai usk kirjanduse õilistavasse
jõusse, tiivustatud soovunelmast, et sõna abil võib argielus
deformeerunud indiviidi moraalselt tervendada.
Võttes lipukirjaks “kompromissitu ausus”, ründab poeet üha enam
olesklejaid, nn. elurentnikke ja mitmesuguseid muid ajastu taunitavaid
nähtusi. Eriti iseloomulik on selles mõttes “Tuimuse ja tuulte poeem”.
Truuksjäämine oma elu- ja kunstikreedo põhiveenetele, toetumine
sisemisele täiusele ja tasakaalule ilmneb ka värsikogudes “Harala
elulood” (1976), mis sai J.Smuuli nimelise preemia, “Hilised talled”
(1976), “Lagendiku aeg” (1977) ning ka autori 80-ndate aastate
luulekogudes. Kõigis neis jätkuvad otsingud sisemise harmoonia