Faust kui hea ja kurja vahel kõikuva inimese sümbol
Teoses toodud mõiste „Faustilik hing“ tähendab jumala eitamist. See
märgib rahutust, mis sunnib vaatama kaugemale kui silmapiir ulatub ning
ootama rohkem kui üks surelik eales väärida saab. See on soov, olla seal, kus
meid parasjagu ei ole. Nagu inimsurelikule kohane, ikka soovitakse midagi muud,
midagi, mis meile kättesaamatu või on parasjagu kellegil teisel. Kadedus on
inimlik, sama inimlik nagu soov püüelda paremuse poole, vankumatu jonn mööda
eluredelit ülesse ronida. Paraku kipume tihti vigu tegema ja prantsatame alla.
Kuna Faust otsib elu mõtet, siis see ongi soov püüelda ettepoole, millessegi, mida
ei eksisteeri veel. Ta soovib omandada uusi teadmisi ja tunda saada armastust.
Järsku pakkus talle seda kõike Kurat. Aga loomulikult mitte tasuta, hinnaks oli
Kuradi teenimine surmajärgses elus. Faust, valmis kõigeks ja kõigega, oli
pakkumisega nõus, kuigi see tõi endaga pahandusi kaasa. Teose autor toob Fausti