Eesti Kirjanduse Ajalugu II
takerdudes ahistab isiksust ja loomingut. Esikkogu kujundiehitust iseloomustab terav kontrastsus, vastandlike algete võitlus
tervikus, kõrge intellektuaalsus ja emotsionaalne tundlikkus. Imetlust äratas noore lüüriku pretsiisne, klassikaliselt puhas
vormikäsitlus, sundimatu, kõlav ja täpne keel. Pärast esikkogu lähtus ta eelkõige prantsuse ja vene kõrgklassika koolist,
hakkas üha enam ammutama vahetust elureaalsusest ja avardus sisuliselt. Üha enam köitsid teda rahvaluule, elava
rahvakeele ja vanemate kirjanduslike tekstide sõnavararikkused. Kujundi kontrastsed kontuurid mahenesid, toimus
liikumine kunstilise lihtsuse suunas – see tendents jõudis äärmise piirini sõja-aastail Pühastes loodud luuletustes, kus ta
samastus oma maa ja rahvaga täielikult. Ajalooliselt saatusraskel taustal, traagilise tundepõhjaga värssides andis ta