August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
...
MARGUS (läheb üha enam ja enam rahutuks). Ah vanaema, vanaema! Sinu
sõnad söövad ju südame sees ära!
VANAEMA. Kõik oleme loodud kannatama, üks nõnda, teine nõnda. Aga - aeg
paneb iga haava peale rohtu! Noor veri on kerge armastama ja kerge -
unustama! (Paitab.) Ei midagi, vanaema püüab korra jälle targem olla kui
teie, noored. Temal aega käes mõtelda! Ja siis tulevad kõik need - (vahib,
nagu näeks ta nägemust), kes meie suguvõsast enne meid elasid ja
eluraskust kannatasid, ja need, kes pärast meid tulevad ja jällegi
kannatavad ja... seisavad reas seal... (sirutab käe välja ), kus... ah! ju muud
midagi ei ole kui vanaema mured! Mitu põlve edasi, mitu ja mitu! Ja mitu
põlve tagasi! (Väljasirutatud käsi väriseb)... Ma ei näe seal võõrast verd,
kõik on seal kollaste peade ja siniste silmadega! Kollaste peade ja siniste
silmadega! (Laseb käe langeda ja püüab, Marguse peale vaadates, nagu
pisarat silmast ära pigistada
annaabi.ee 
