Arvo valton
linnas, kus leiba asendab pomm, mis pole tegelikult pomm (,,Vernanda leib"), eriti aga
suure eksistentsmudelina mõjuvas kolmeosalises novellis ,,Silmus". Suletud ruum on siin
ahenenud silmuseks keset lagedat steppi, kus teed viivad ka silmusest mööda see on
valitav realiteet, mitte vältimatus. Vabal tahtel silmusesse läinud mees osutub olevat
lõksus. Ta teeb põgenemiskatseid, võitelb ja resigneerub, kuni lõpuks mõtleb püünise
ümber koduks ja elupidemeks, loobudes nõnda vabaduse ideestki.
Novellikogude ,,Pööriöö külaskäik"(1974), ,,Läbi unemaastike"(1975), ,,Võõras
linnas"(1980) ning valimiku ,,Mustamäe armastus"(1978) kunstiline reaalsus on
subjektiivne ja kujutuslik, nii et Toomas Liiv näeb põhjust tõmmata paralleele Tuglase
uusromantiliste novellidega (Liiv 1985: 716). Valtoni fantaasiamängud on allutatud
intellektuaalsele huvile, mis on neid käimapanevaks mootoriks. Määramatust ja