Aristoteles
et oma elusihti saavutada. Järelikult tuleb õnnelikkuse saavutamiseks kujundada ennast
vooruslikuks inimeseks. Platoniga võrreldes torkab silma see erinevus, et Aristoteles ei
tunnista individuaalse hinge surematust. Järelikult on üksikisiku õnnelikus saavutatav
ainult siinpoolses elus. Õnnelikkust käsitletakse aga teiselt poolt just elu kui terviku
karakteristikana. Esimene pääsuke ei tähenda veel kevadet, üksik õnnestunud tegu või
päev või eluperioodgi ei ole õnnelikkuseks siin defineeritud tähenduses. Kas inimene on
elanud õnnelikuna, selgub alles elu lõpuks kui on võimalik hinnata elukäiku tervikuna.
Aristoteles lisab isegi siia veel ühe tingimuse, üteldes, et päris õnnestunuks saab inimese
elu pidada alles siis, kui ka tema järeltulijad elavad õnnelikku elu. Õnnelikkus võib olla
seotud erinevate hüvedega. Täiuslikuim õnnelikkus on autarkne õnnelikkus.
annaabi.ee 
