Arutlus: E.M.Remarque „Taeval ei ole soosikuid“
sanatooriumi ajast- Boris Volkov. Mees, kes oli kõige ennastohverdavam inimene
Lilliani elus. Kuigi kahjuks just see siiras soov täielikult armastada ning oma kallima
elupäevi võimalikult pikaks muuta, ükskõik mis abinõudega, lükkaski Lilliani eemale.
Murdepunktiks Lilliani elus sai hetk, kus ta mõistis, et temast on äärmiselt isekas
elada oma üürikest elu ainult enda jaoks. Tema jaoks on see ju nõnda lühike hetk,
samas Clerfayti pikas elus võib-olla elumuutva mõõduga. Seetõttu otsustas ta
pühenduda inimesele armastuse kinkimisega. Samuti mõistis Lillian elu ja surma
väärtust. Elu oli lõpuks ta jaoks midagi suurt ja samuti ka surm. Sellega ei tohiks
mängida. See on imeilus hetk, kui inimene mõistab pärast oma üürikese antud eluea
süüdistamist viimaks, et kõik need antud tunnid on õnnistuseks. Ning võimalus seda
armastust jagada teistega, on veelgi suurem õnnistus.
annaabi.ee 
