Mein Kampf
Seda, mida ma olin siis tajunud kui julmust saatuse poolt,
pean ma nüüd tunnistama ettetähenduseks. Puuduse jumalanna võttis mind oma karmide käte
vahele. Palju kordi näis, et murdun puuduse tõttu ja tegelikult karastas see periood minus tahet
võitluseks ja lõppude lõpuks see tahe võitis.
Nimelt tollele perioodile võlgnen ma tänu selle eest, et ma suutsin saada tugevaks võin olla
vankumatu. Praegu õnnistan ma seda aega selle eest, et see rebis mind välja elumugavuse
tühisusest, et mind, memmepoega, tõmbas ta välja sulepatja-dest ja andis emakese-puuduse kätesse,
võimaldas mul näha vaesust ja muret ja tegi mind tuttavaks nendega, kelle eest mul tuli tulevikus
võidelda.
* *
*
Samal perioodil avanesid mu silmad kahe ohu suhtes, mida ma varem vaevu vaid nimeliselt
tundsin ja mille tähendust saksa rahva saatusele ma loomulikult ei mõistnud