"elumudeliga" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

Raidi oskust näitlejatega süvitsi töötada illustreerisid edaspidi mõjusalt nii Einari Koppeli uus lavakvaliteet eesti talupoja intrigeerivas kolmik-rollis (Rein Saluri „Külalised”, 1974 Draamateatris) kui ka Hilja Varemi ootamatuid andevarusid avanud nimitegelane Peet Vallaku novelli dramatiseeringus „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (1974 Pärnu teatris); viimatimainitud kujundirikka lavastuse dünaamilis-mängulist maailma on võrreldud tingliku ja suurejoonelise elumudeliga (Neimar 2007: 124). Metafooriteatri laadis sündisid veel Jānis Rainise „Puhu, tuul!” (1972 Pärnu teatris), Jean Cocteau’ „Hoolimatu armuke” (1976 Noorsooteatris) Silvia Laidla monotükina ja lavakooli VIII lennu siiras tudengilavastus Tammsaare põhjal „Me otsime Vargamäed” (1976). Kui kõnelda eesti teatri kontekstis poliitilisest teatrist, siis vaieldamatult on seda esindanud Kalju Komissarov. 28-aastaselt toona eesti