Olavi Ruitlane "Naine"
("Minu kooselus Naisega olin nõrgema soo esindajaks mina, Mees", lk 15) Kõlab
uskumatult, aga et lugu usutavamaks muuta, pole ka mees, kes on ametilt
luuletaja, just puhas kõlbluse vaim, keda räpane elu ehk naine penetreerib. Mees
on elukutseta looder, truuduseta hoorajääger, alkoholimaias pullimees ja
vastutustundetu tüüp. Aga võrreldes naisega, kes elab poris ja elatub meeste
riistadest suguhaiguste proovide võtmisega, on ta siiski kaunishing, kes vaatab
elumerest üles tähtede poole ning põeb kõigest korra klamüüdiat. Ruitlane ei nõua
mehelt midagi, aga annab talle "loomulike vajaduste" rahuldamise õiguse. Mehel
on õigus armastusele ja vabale ajaveetmisele talle meeldival moel. Autor toob
teoses hulga näiteid, et luuletaja ei peaks tööd tegema, sest see ei sobi talle ning
kui mõni naine seda nõuab, on see loomuvastane. Ruitlase raamat näitab mehele
teed vabadusse. [12]
annaabi.ee 
