E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
võidelda ja pärast verist võitu õnnelikku rahu maitsta. Siis jälle kukutas ta neid kõige
sügavamasse orjuse ning viletsuse põrgusse ja näitas neile, kuidas sealt üksainuke kitsas,
raske
ja hädaohtlik rada välja viis, tee, kus iga sammu pärast võidelda, iga vaks maad verega
lunastada oli.
Imelik oli kõne mõju Villule. Tema veri hakkas kihama, ta hinges ärkasid mõtted ja tuhinad,
missuguseid tema kui kerge südame ja rahuliku meelega elumaitsja veel ilmaski ep olnud
tundnud. Vaimustusest välkuvail silmil hüüdis ta, kui munk oli lõpetanud:
«Vii meid kuhu tahad, sinuga läheme kas või müürist läbi!»
Ka talupoegade hulgast kuuldi sarnaseid hüü-deid. Aga suureni osa jäi kahevahele ning otsis
head nõu kõrva tagant.
«Sõnad on head, aga sõnad ei tapa meest ega lõhu müüri,» ütles üks vanamees venitades.
172
«Sakstest meie jagu ei saa, olgu meil ka kümme kätt ja kolme käru ramm keres.»