Valdur Mikita
riigirahva ja orjarahva, loodusrahva ja linnarahva, soome-ugriliku ja lääneliku
kultuuritunnetuse vahel. Mikita seob need tunnetused ja erinevate meelte osa selles kenasti
tervikuks kokku ja annab seega võimaluse end hästi tunda ka neile, kel tundus, et kaunis
esiisade aeg on päästmatult kaugele minevikku vajunud. Veel enam Mikita projekteerib
meie juured kaarega tulevikku nagu iiri sümbolismis, kus juured hargnevad oksteks ja
vastupidi, luues niiviisi elumahlade ringliikluse. Vaade, et oleme paljudes asjades
maailmameistrid ja et maailma loomulik kulg peaks tähendama, et oskused ja teadmised ning
tunnetus, mis meil ühena vähestest on veel säilinud, määravad maailma tulevikku olulisel
määral ning me saame hakkama, on ju võluv. Oleme justkui normaalsuse reservaat. Seda on
hea uskuda ja inimesed usuvad. Positiivsusesse tasub uskuda, sest seda pakutakse vähe. Aga
Mikita allutab meid oma positiivse ja turvalise mõju alla.
annaabi.ee 
