Selle peategelasteks on 9. klassi õpilased Heidi ja Tanel. Lugu räägibki noorte elust: nende raskustest, suhetest vanemate, sõprade ja kooliga. Mulle meeldis raamat, sest seda oli lihtne lugeda. Lugedes ma mõistsin olukordi ning tihti tuli ette tuttav tunne. Raamat oli hästi sõnastatud - lihtne ja loogiline. Kui ma seda lugesin, siis ei olnud mul tunnet, et raamatus on kellegi poolt välja mõeldud lugu. Pigem tundus see kahe tänapäeva noore inimese ümberkirjutatud eluloona. Teos oli küll väga noortepärane ja lihtne lugeda, kuid pikapeale hakkas segama liigne slängi kasutamine. Näiteks häiris pidev ,,vä" kasutamine lausete lõpus. Vahel osutus raamat ka ehmatavalt inetuks või siis liiga karmiks tõeks, nagu Reimo sõnumid Heidile. (lk. 26). Siiski oli enamus raamatust väga meeldiv ja mõtlemapanev, näiteks lk. 195 hauakivil olev kiri ja lk. 196 kiri Tanelile. Samuti oli raamat hästi lõpetatud. Mulle
Dimitri näeb unes last läbiv motiiv ta näeb kannatavat last ja üles ärgates on temas toimunud mingi muudatus. Ta saab aru, et selle lapse kannatustes on süüdi kõik. Keegi peab selle lapse kannatuse pärast vastutama. Zossima räägib ka sellest valitud isikud ei saa olla vastutavad kurjuse eest. Süü eest peavad vastutama kõik. Aleksei pidi olema peategelane. D tahtis Karamazoveid tegelikult jätkata. Aleksei elu on projitseeritud pühaku eluloona. ,,Aleksei Jumal-inimese elulugu". Kõik pühakute elulood algavad lapsepõlvekirjeldustega. Juba lapsepõlves on nad teistest lastest erinevad. Hiljem lähevad nad kloostrisse. Aleksei tuleb kloostrist tagasi tavalisse ellu. Zossima ütleb talle, et tema usk ei ole kloostris tugev. Reaalses elus kohtub ta selliste situatsioonidega, kus teda üritatakse õigelt teelt kõrvale meelitada. Tema on see, kes pidevalt kõiki aitab, kõike vahendab.
annaabi.ee 
