"Rohtaed"
,,Ta võis ju üsna
piltlikult ja huvitavalt rääkida, tema vaimustus oli ehtne, kuid ta ei saanud seda vaimustust
millegagi üle kanda tütarlastele, kellel puudus meel mehise ja range rooma luule jaoks.
Siit oleks edasi pääsenud vahest tubli annuse huumoriga, kuid see polnud kunagi Juuliuse
tugev külg olnud, ja pealegi oli see tema põhimõtete vastu, teha nalja tõsise asja juures."
(K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 147 ). See seletab ka õpilaste suhtumist
temasse.
c. eluloojakul
Aastad olid läinud, kool ja õpilased olid muutunud, Juulius oli hakanud armastama
õpetajatööd, ta oli aru saanud oma kutsumusest. ,,Jah, ta oli pedagoog, ta oli seda juba
mõnda aastat. Ta oli viimaks hakanud oma kutses nägema suurt missiooni, mida ta varem
mujalt oli otsinud. Välised sündmused, sõjad ja revolutsioon, mis vahepeal olnud, polnud
teda palju puutunud. Ainult niipalju, et kõigi ajalooliste sündmuste tagajärjel oli jõudnud