Mulle on see alati tundunud maagilisena. Aga ma kunagi ei mõelnud tõsiselt ämmaemanda elukutsele. Minu meelest on ämmaemanda elukutse midagi rohkem, kui lihtsalt sünnitusabi. Ämmaemand on tavaliselt esimene ja peamine kontaktisik naise raseduse ja sünnituse ajal. Samuti ämmaemandal on ka oluline roll varases postnataalses perioodis. Ta annab hädavajalikke nõuandeid, hindab naise üldseisundi, moraalselt toetab jne. Ma tahan saada ämmaemandaks, sest ma usun, et see eluktse ühendab endas füüsilist ning vaimset tööd. Tahan töötada ämmaemandana, sest minu arvates see on inimene, kes oskab hoolitseda, kaasa tunda, toetada, aktiivselt kuulata, olla avatud ning kindlasti inimene, kes võib tegeleda pingelise tööga ja kellel on suur stressitaluvus. Arvan, et iga ämmaemand peab omama nende oskustega. Miks veel ma tahan saada ämmaemandaks? Miks ma valisin just selle eriala? Muidugi mind huvitab ka arengu faktor
aastal Nõukogude Liidus. 1915. aastal, veebruaris mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese Maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti ta sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lühiajaliste lipnikekursuste lõpetamise järel määrati 5. Kiievi Grenaderipolku luurajate komando ülemaks, mis asus Valgevenes Baranovitsi asunduse lähedal Skartsevo küla juures. Algul ei meeldinud Kuperjanovile sõjamehe eluktse, kuid sõjaks vajalik kiire otsustusvõime, julgus ning suur organiseerimisvõime algatas tema ohvitseri karjääriredelil järjekindlat tõusu. Ta viis enda alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust ning esitati autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta auastmes lipnikust ülemleitnandini ja ametikohal luurajate komando ülemast roodülemaks
annaabi.ee 
