Hendrik Adamson
Ta äratas tähelepanu mulgi murdes luulega. Ta avaldas luulekogud "Mulgimaa"
(Tartu, 1919), "Inimen" (Tartu, 1925), "Tõus ja mõõn" (Tartu, 1931), "Kolletuspäev" (Tartu, 1934),
"Mälestuste maja" (Tartu, 1936) ja "Linnulaul" (Tartu, 1937), novellikogud "Kuldblond neitsi"
(1925) ja "Roheline sisalik" (Tartu, 1925) jm. Kujundirikkais ja humoorikais luuletustes kasutab H.
Adamson tihti murdekeelt. Kirjutanud ka esperanto keeles. 1928. aastal ilmus
lapsepõlvemälestusraamat "Kuldsel elukoidikul".
Hiljem on avaldatud luulekogud "Kolm pilku" (Geislingen, 1947), "Kogutud luuletused"
(Stockholm, 1963) ja "Luuletused" (Tallinn, 1965) sarjas "Väike luuleraamat", "Vikerkaar ja vari"
(Tartu, 1998) ning "Laotuse õlman: ma muigan mu mulgi murden" (Tartu, 2001). Lastele avaldati
1989 raamat "Auli: lugu ühest väikesest poisist".
Tema üksikluuletusi on tõlgitud vene, inglise ja itaalia keelde.
Hendrik Adamson suri 1946 ja maeti Helme kalmistule, kus talle on pühendatud mälestustahvel.
annaabi.ee 
