GERONTOLOOGIA
või vähemalt hingama. Ometi kogetakse üha enam probleeme tekitavaid olukordi, kus patsiendi
eluhoidmine õnnestunud elustamise järel on võimalik üksnes meditsiinitehnika abiga.
Põhjendatult küsiti, kas surm siis ei ole vanuri elu loomulik lõpp ja kas surmamomendi tehniline
edasilükkamine ning suremisaja pikendamine pole ehk meditsiinieetika väärotsus, kui elustamine
ainult lisab patsiendi kannatusi ja kui ta elamine on sõltuv vaid vaevavatest abivahenditest.
Eetiliste elukohustuste: elu kaitsmise ja kannatuste leevendamise vahele oli tekkinud lepitamatu
vastuolu. Vanurit raviva arsti probleemiks kujuneb: kas jätta olemasolevad abivahendid
kasutusele võtmata, säästes sellega surevat vanainimest asjatutest piinadest. Surevasse patsienti ja
tema ravisse suhtumist muutis palju see, et 1982.a. kevadel avaldas Soome tervisehoiuamet haige
nn. Terminaalstaadiumi juhendid. Neis määratletakse sureva patsiendi ravi järgmiselt: "See on
annaabi.ee 
