Keskkonna ja looduse suhe
saastumisena-, siis väheneb inimese heaolu ja elukvaliteet (Blackstone 1980). Seda kutsutakse
ratsionaalseks inimkeskuseks.
Looduskeskne suhtumine tähendab looduse ja selle kõikide olendite heaolu arvestamist.
Looduskesksust on võimalik jagada looma-,(zoo), elu- (bio) või ökosüsteemikeskseks
(füsiotsentriliseks) suhtumiseks. Loomakeskne suhtumine rõhutab inimese ja loomade sarnaseid
jooni, millest tähtsamaid on võime tunda valu ja kannatusi. Elukeskse suhtumise on Albert
Schweitzeri eetiline printsiip : elu iseenesest on kõrgeim väärtus, kõigil elusolenditel on absoluutne
iseenda väärtus. Ökosüsteemikeskne suhtumine tõstab esile looduse ilu,eheduse ja mitmekesisuse.
Meie hoolitsus arvestab iga ökosüsteemi osa omadusi : loomade võimet tunda valu, taimede
elusrakkude toimimist ja ökosüsteemide loomulikku elurütmi.Elusolendite võrdsuse määratlemine