Jaapani kunst
1920.- 30. aastail püüti luua rahvusliku ja euroopaliku ehituskunsti sünteesi.
Kenzo Tange, Kuni Maekwa (s. 1905) ja Junzo Sakakura (s. 1911) loomingus kujunes
pärast II maailmasõda funktsionalismist lähtuv Jaapani nüüdisarhitektuur. 1960. aastail
hakkas suunda andma Kenzo Tange juhitav metabolistide rühm (Kiyonori Kikutake, s.
1928; Kisho Kurokawa). Metabolism avaldus eriti Osaka EXPO-70 näituse ehitistes;
projekteeriti ka tulevikulinnu kui hiidstruktuure, mille väikseim üksus on elukapsel.
1970.- 80. aastate peamisi hilismodernistliku arhitektuuri tuntud nimesid on Kazuo
Shinohara (s. 1925) ja Arata Isozaki (s. 1934). Ehituskunsti on suuresti mõjutanud maa
nappus ja maavärinaoht. Jaapani siseruumid on mööblist peaaegu tühjad, kuid mugavad ja
elegantsed. Peen värvivalik ja üksikute detailide ja elemente kaalutletud paigutus näitab,
et elamise ilu on jaapanlastele väga tähtis.
Skulptuur
Skulptuure tehti tavaliselt puust või metallist