Samuti reptilian-inimesed ja karvased olevused, kellel on inimese käed, kes nutavad nagu beebid ja imiteerivad inimeste sõnu. Seal on puurides ka suur hulk erinevaid inimsisalikke." Seal on kalad, hülged, linnud ja hiired, keda saab vaevu pidada nendeks liikideks. Seal on puure ja silindrikujulisi läbipaistvaid anumaid tiivuliste humanoididega, grotesksed nahkhiire- taolised olendid pikkusega umbes 1,1-2,1 m, veesüliti (groteskse elukana kujutatud vihmavee- renninokk) taolised olendid ja Draco-Reptoidid. Tasand nr. 7 on hullem. Külmas laoruumis on rida rea järel sadu, võibolla ka tuhandeid inimesi ja humanoide. Siin ruumis asuvad ka silindrikujulised läbipaistvad anumad, mis sisaldavad erinevates arenguastmetes olevaid humanoidide looteid. ,,Ma puutusin tihti kokku inimestega puurides, kes olid tavaliselt uimastatud või ravimite mõju all, kuid vahel nad nutsid ning palusid/kerjasid/anusid abi järele
Kaheksateistküm-' nenda sajandi lõpuks on tal kõik vana lõhutud, üheksateistkümnendal sajandil hakkab ta uuesti ehitama. Küsime nüüd, kumb kunst esindab tõeliselt kolme sajandi kestel inimese mõtet? Kumb neist seda edasi kannab? Kumb väljendab mitte ainult tema kirjanduslikke ja skolastilisi harrastusi, vaid kogu ta üldist liikumist kogu ta laiuses ja sügavuses? Kumb neist sammub alati, pidevalt kaasa inimsooga, kes liigub edasi tuhandejalgse elukana? Kas arhitektuur või trükikunst? Muidugi trükikunst. Ärgu eksitagu: arhitektuur on surnud, trükitud raamat bn ta surmanud; ta on surnud tagasipöördumatult, surmatud sellepärast, et ta pole nii püsiv, sellepärast, et ta 1 0 2 ii 11; on kulukam. Katedraal maksab miljardi. Kujutletagu ainult, kui suuri kulusid see nõuaks, kui tahetakse arhitektuurset raamatut uuesti kirjutada, kui soovitaks, et maapinnal uuesti
annaabi.ee 
