Eesti Kirjanduse Ajalugu II
Välditi
modernismi mõistet. Lugejaarvamusest sõltus palju. Jutustuse arengus igatseti ühelt poolt tagasi minevikku, teisalt oli
paratamatu vajadus edasi minna. 1940.–50ndatel kirjutati nostalgilisi ja kannatusromaane. Pikka proosat nimetati
romaaniks.
1940.–50ndatel ilmusid sõja- ja põgenemisromaanid, mille puhul oli tegu teraapiaga, hilisema lugeja jaoks info
edastajana sellest valusast perioodist.
Osa neist romaanidest keskendub inimpsüühikale, esitab elukadu inimteadvuse vahendusel, tagasivaatena
põgenikelaevalt või –laagrist.
Teine, kiirerütmiline laad keskendub pigem tegevusele, ei hooli inimhinge keerukusest, vaid näitab sündmuste
katkematut, pääsematut kulgemist.
1952 Arved Viirlaid “Ristideta hauad” räägib suletud, nõukogude okupatsiooni paines Eestist, kus ring tõmbub koomale
algul end vabalt tundnud tegelaste ümber. Pingutused pole suunatud mitte enam riigi, vaid indiviidi päästmisele, mis