“Armastus kolme apelsini vastu “
minna lavale ja kaasa tantsida, sest see oli nii lobus.
2. pala, mida ma iseloomustan oli esimeses vaatuses, kui koor oli pikali ja koik
hoidsid uhte katt ja sorme pusti. Samal ajal laulis uhest ekraanist uks mees. Muusika
oli kiire, voimas, ahvardav, hirmutav ja muusika alguses ja lopus kolas see nagu
praami pasundamine. Ma maletan sellest palast ainult natukene, sest see ei olnud eriti
meeldejaav muusika.
Teisi palasid ma eraldi ei maleta iseloomustada.
Muusika oli uldiselt varvikirev, elujouline ja lustlik.
Sergei prokofjev oli helilooja, pianist ja dirigent. Ta oli 20. sajandi esimese poole uks
isikuparasemaid loomenatuure. Kuigi Prokofjev ei ole kunagi tegutsenud
pedagoogina, on ta ometi avaldanud suurt moju erinevate maade paljudele
muusikuile, sealhulgas ka eesti muusikuile. Alati on olnud neid, kes on tema
loomingut imetlenud, ja neid, kes on selle vastu protestinud. Prokofjevi muusika kolas
eesti kontserdilaval juba 1920. aastate algul, esitajaks vene pianist Aleksandr
Borovski