PLATONI MORAALIFILOSOOFIA
Ihu ja sellega
seotud alamad hinge eluavaldused, mis otsivad rahuldust meeleliste himude küllastamisest,
kuuluvad tõelises kõlbelises elus rangele taunimisele. Selline askeetlik, tegelikkusest
tagasitõmbumist ja kõrgema maalima - ideede – tunnetamisele andumist toonitab eetos
paistab silma eriti varajasema loominguperioodi dialoogides. Kahtlemata on selles tegemist
veel täieliku sõltuvusega meistri ning õpetaja eluideaalist ja selle reaalsest eeskujust tema
enda elus ja isikus. Kuid Platon jäi oma hingelaadilt eelkõige helleeniks, kelle erksat ilumeelt
ja kunstnikusüdant ei suutnud andumine kargele mõistusele ei rahuldada ega ka hajutada.
Seetõttu võime tema küpsemas ning iseseisvamas loomingueas täheldada esialgse dualistliku
käsitlusviisi mahendumist eetika- alastes mõtisklustes ja ühenduses sellega küllalt avaralt
hindavat pöördumist elu reaalse tegelikkuse ning selles leiduvate hüvede poole.