TEKSTID, MIDA LOEVAD MINU EAKAASLASED
lohutust raamatutest."
14
2. LUGEMINE, SELLE TÄHENDUS INIMESELE
Elame ajas, mis kingib ja võtab, on vaba. Kuid ometi ikestav, kutsub ja tõukab, ahvatleb
ning karistab. See aeg on napp, ometi on see meie ainus ajaruum. Sellest hoolimata
loob aeg illusiooni ees laiuvast lõputult pikast päevast.
Alustame mängides, kuid leiame end peagi eluheitluse karmis keerises, milles peame
võitlema lõpuni - loojangu viimse sekundini. Alguses küll loodame, et leiame aega
kõigeks; hiljem oleme sunnitud paljudest unistustest loobuma ja järgima maiselt argiseid
kohustusi. Lõpuks avastame, et peaksime õppima elama maises ajas, otsekui elaksime
igaveses, otsides Teda, kes üksi suudab avada vaheseina nähtava siinpoolse ja
salapäraselt otsatu teispoolsuse vahel. Surelikena ja siiski surematutena peaksime