Nende peale mõeldes on ilmselge, et nad pole sellist teed ise valimud. Olemas võiks olla asutus mis vahendab selliseid inimesi suurtesse firmadesse näiteks tehastesse lihttöölisteks. Palk läheks asutusele ja nende poolt võiks anda igale inimesele elamispinna ja sotsiaaltöötaja võiks neile iga nädal teatud hulga süüa tuua. Nende elu paraneks siis kindlasti, sinna programmi võiks kuuluda ka võõrutusravi, kuna teatavasti on paljudel eluheidikutel probleeme alkoholiga. Neile kes vajavad võiks pakkuda ka psühholoogi abi. Teist tüüpi asotsiaalid on arvutifriigid või kontorirotid, nemad samuti ei ela nii nagu neilt oodatakse, nad võtavalt ühiskonnalt palju ja vastu annavad vähe. Tihti on need inimesed mingitel kõrgetel ametikohtadel. Inimestele kes on muust maailmast eraldatud tänu arvutile, võiks korraldada üritusi. Paljudele kindlasti meeldiks oma oskusi teistele näidata.
Põlevkivitööstus Kohtla-Järvel andis tööd väga paljudele inimestele. Ma arvan, et põlevkivitööstuse arendamine oli ühelt küljelt positiivne, kuna väga paljud eestlased said tööd ning kasutati Eesti omi energiavarusid. Kuid põlevkivitööstuse arendamine oli ka negatiivne, kuna kaevandustes töötamine rikkus inimeste tervist ning reostas loodust ning keskkonda. Eesti NSV-s oli inimestel hea elada, kuna ka kõikidel "eluheidikutel" oli töö ning toit laual. Kõik inimesed, kes soovisid töödata, said seda teha. Selle eest hoolitses valitsus, et kõigil oleks töö. See oli väga positiivne, kuna see andis kõigile inimestele võimaluse elada. Tänapäeva Eestis on palju rohkem töötuid ja vaeseid kui Nõukogude ajal. Nõukogude ajal muretseti kõigi inimeste üle, et ei oleks kerjajaid, keda tänapäeval on ohtralt . Nõukogude ajal oli kaubavalik väga väike. Inimesed kaebasid selle üle, et poodides
annaabi.ee 
