Referaat. Surmanuhtlus. Reino Veielainenile.
Teine poolt väide ütleb, et kui kurjategija on tapetud, ei saa ta enam teist korda kuritegu sooritada
(nn igavene teovõimetus) (Espersen 1997).
Riik peab kaitsma ühiskonda ja individuaale. Surmanuhtlusega kaitseb riik ühiskonda ohtlike
kurjategijate eest. Mõrvari hukkamine on ainus võimalus tagada uute tapmiste toimepanemist ning
see kaitseb süütuid elusid. Valida on, kas säästa mõrvari elu või suurendada süütute tapmisohtu.
Ilma surmanuhtluseta, ainult eluaegsa vanglakaristusega, pole tagatud, et vang ei tapa uuesti.
Mõrvaril on võimalus tappa oma vangikaaslasi või põgenedes tappa süütuid inimesi. Riigis, kus ei
teostata surmanuhtlust pole selliseid kurjategijad võimalik karistada. See on aktsepteerimata
igasuguste standardite järgi (Albin 2000).
1.1 Teooriad
Õigusfilosoofiline argumentatsioon on vaadeldav kahe riigiõpetuse kontekstis: ühiskondliku lepingu
teooria ja õigusriigi teooria
annaabi.ee 
