Kuni hellenistliku perioodini oli arhitektuur Kreekas alati peamine, temale allutati skulptuur ja maal. Hellenistlikul perioodil hakkasid nad kõik võrdseteks. Kreeka skulptuur võttis eeskuju Egiptusest. Värvilistel figuuridel olid jäigad ja ebapropotsionaalsed poosid, nägudel kerge naeratus, mandlisilmad ja lokkis juuksed. Hiljem muutusid figuurid liikuvamaks, plastilisemaks, natuke naturalistlikumaks ja näod loomulikumaks. Samas jäid nad olenemata inimese eluaeast nooruslikeks, igavesti ilusateks ja sportlaslikeks, nagu Myroni Kettaheitja ja Polykleitose Odakandja. Teise tuntud skulpturisti Pheidiase 12 meetri kõrgune Athena figuur, on krüselefantiin tehnikas puuskulptuur kaetakse elevandiluu plaatidega, kulla ja ehtsate riietega. Pheidias kujutas skulptuuris väga loomutruult traperiid, ehk kangast. Hellenistlikust perioodist hea näide on Praxiteles, kelle töö Apollon sisalikuga on võetud
Kujtamisel oli eesmärgiks tõepära esiletoomine, ei püütud varjata sisemist või välist ebatäiuslikkust. Kreeka vs. Rooma skulptuur Kreeka skulptuur võttis eeskuju Egiptusest. Värvilistel figuuridel olid jäigad ja ebapropotsionaalsed poosid, nägudel kerge naeratus, mandlisilmad ja lokkis juuksed. Hiljem muutusid figuurid liikuvamaks, plastilisemaks, natuke naturalistlikumaks ja näod loomulikumaks. Samas jäid nad olenemata inimese eluaeast nooruslikeks, igavesti ilusateks ja sportlaslikeks, nagu Myroni Kettaheitja ja Polykleitose Odakandja. Rooma Trajanuse sammas on loomulike figuuride reljeefidega kaetud. Rooma skulptuurile on omane naturalistlikkus ja portreelikkus. Roomlased lasid ka endist portreid teha. Nii tõetruult ja vanalt, kui inimese nägu oli, kujutati teda ka portreel. Skulptuuris armastati tegeleda ka füüsikaliste probleemidega, et skulptuur oleks raskuselt tasakaalus.
annaabi.ee 
