Marie Under
Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene
luulekogu. Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga.
Marie Under kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse rühmitusse "Siuru" ja saavutas
luuletajamaine esikkoguga "Sonetid", mis ilmus 1917. aastal.
Alates 1920. aastate teisest poolest kujuneb Underi eesti luule säravaim ja
kunstiküpsemaid esindajaid, kelle loomingus on kristalliseerunud inimolemuse sügavam põhi:
rõõmu ja mure kaksikvendlus, elmamuste nägemuslik intensiivsus, tõetunnetys, õnneigatsus.
Luulekogude pealkirjad ,,Hääl varjust" (1927), ,,Rõõm ühest ilusast päevast"(1928),
,,Õnnevarjutus"(1929), ,,Lageda taeva all"(1930), ,,Kivi südamelt"(1925) maskeerivad ta
värsside haaret, mis ulatub romantilise varjundiga. Intensiivsetest balladidest (kogust
,,Õnnevarjutus") keskendunud pihtimuste ja eluvalguse- ja varjupoolte süvenenud
vaatlemiseni. Nõukogude ja Saksa okupatioonideajal väljendas Underi luule rahva
annaabi.ee 
