Kohtuvõim
sedastas, et iga Euroopa Nõukogu liikmesriik peab aktsepteerima õigusriigi põhimõtteid ning kaitsma inimõigusi ja
põhivabadusi. Seega sai inimõiguste ja -vabaduste kaitse ning arendamine Euroopa Nõukogu üheks peaülesandeks. Et mitte
jääda deklaratiivseks ja väheefektiivseks, peeti vajalikuks välja töötada mitmepoolne rahvusvaheline leping, mis oleks
osalisriikidele õiguslikult siduv ning näeks ette konkreetse ja sõltumatu õigusliku (kohtuliku) järelevalve- ja
elluviimismehhanismi 4. novembril 1950 vastu võetud ja 3. septembril 1953 jõustunud Euroopa inimõiguste konventsioon on
vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Selles ette nähtud üksikasjalik ja unikaalne kaitsesüsteem kujutab endast
rahvusvahelist üldõigust, mille tuuma moodustavad (kohtu)pretsedendid, mis on siduvad vaidluspooltele ja mille suhtes loeb
end seotuks kohus ise. Osalisriikide kokkuleppel on Kohtu ülesanne arendada ja määratleda inimõiguste kaitse ühine Euroopa
standard
annaabi.ee 
