Side rügemendiga katkes, puudus oli laske- ja toidumoonast. Viimse meheni vastu pidada? Alla anda? A.Rebane otsustas, kui mitmendat korda, mehed kotist välja tuua. 5. märtsi öösel ründasid 11. Ida-Preisi diviisi kaks rügementi kotti väljastpoolt. Koti suu purustati, eesti mehed olid kindlast surmast pääsenud. Mustajõe- Putki joonel pandi ühiselt punaste pealetung seisma ning löödi seejärel tagasi. Varsti peale seda sündmust liideti Rebase, Soodeni ja Ellrami pataljonid 20. Eesti Diviisiga, mis pataljoniülematele ei meeldinud. Samal ajal, 29.veebruarist kuni 6. märtsini 1944, likvideerisid Vaasa-Vepsküla ja Siivertsi venelaste sillapead Eesti 45. ja 46. rügemendi pataljonid kolonelleitnant Paul Venti juhtimisel, Nordland diviisi rünnakrühm ja üks Danmarki pataljon. Nordland diviisi üksused vallutasid Siivertsi surnuaia 2. märtsil. 3. märtsil vallutas H.Riipalu pataljon koos norralastega Narva garnisoni surnuaia ja 4
koondati kokku. Alles jäid 181, 182 ja 184 ning 13. grupp. Selleks ajaks oli muutunud ka õiguslik süsteem Saksamaal, mis lubas nüüdsest alates Wehrmachti koosseisu luua ka Idaüksuseid. 8 Koheselt moodustati kolm Idapataljoni: 658. pataljon, major Alfons Rebase juhtimisel; 659. pataljon, major Georg Soodeni juhtimisel ja 660. pataljon, major Heinrich Ellrami juhtimisel. Kõik kolm allusid 18. armee idaüksuste ülemale. Peale selle loodi ka 657. Idakompanii, mis allus 16. armee idaüksuste ülemale ja tegutses teistest eraldi, põhiliselt lõunapool. Samuti säilis Narva üksus, kes võis välja panna oma pataljoni. 1943. aasta lõpuks olid eestlaste Idapataljonid sõjategevuses – 658. ja 659. pataljon olid Novgorodi all eesliinil, 660. Idaptaljon Narva all. Punaarmee oli aga Leningradi alla koondanud väe, mis ületas mitmekordselt sakslaste oma
annaabi.ee 
