Laps lahutus- ja leinaprotsessis
sellele, et oma vanemad kaotanud lapsed moodustavad psüühiliste probleemide seisukohast
riskigrupi. Black ja Urbanowicz (1987) on näidanud, aasta pärast lapsevanema surma oli 50%l ühe
lasterühma lastest üha häirivaid sümptomeid, kahe aasta pärast kannatas nende all 30%. Lahkunu
võib laste meeles püsida tugevamini ja kauem kui paljude täiskasvanute mõtetes. (Forlag, 1989, 34)
Kaffmann ja Elizur (1979) ja (1983) on näidanud, et paljud isa kaotanud lapsed ,,lähevad lukku"
oma kurbuses, nende lein muutub patoloogiliseks. Nimetatud uurimuste andmeil oli 40%l lastest
mitmesuguseid patoloogilisi leinareageeringuid 6, 18 ja 42 kuud pärast juhtunut. Reageeringuid oli
kahte liiki: esimesse rühma kuulusid nutt, juhtunu eitamine, igatsus ja mure, teise
käitumisprobleemid ning tugev ängistus või asotsiaalsus või agressiivsus. (Forlag, 1989, 34)
annaabi.ee 
