Juhan Sütiste
isikupärane lürism. Tema esteetilised eelistused olid absoluutselt erinevad Ants Orase
ideaalist ja noorte luule subtiilsest täiuslikkusetaotlusest. Väikese Eesti
kohvikuseltskondlikud / isiksuslikud vastuolud mängisid oma rolli. Nii varjutas (aga
võib-olla ka ajendas) Sütiste esinemist palju subjektiivset. Lisaks järgnes - seda küll
Sütiste tahtest hoolimata - nõukogude okupatsioon, kus kirjanduses rünnati kõigepealt
elitaristlikke demokraate ja kasutati kohe ära ka Sütiste argumendid. Kõik see on
takistanud "pärapoeesia" tõelist sõnumit objektiivselt vastu võtmast, seda enam, et
Sütiste tekst ise on üsna vägisõnaline. Tema sõnum aga on esteetiliselt selge: on aeg
tulla välja asotsiaalse individualismi umbsopist, mida peab tuulutama tervelt
naturalistlik eluvaade. Rünnak on suunatud ennekõike Talviku ("hoidmatud
sisemäratsused", "prassingutes läbipõlemised", "viirastuslike elamuste luukamber") ja
annaabi.ee 
