Postkommunistlik kust, postmodernistlikus olukorras
Osa on läinud üle
avalikule kommertsile, püüdes võimalikult hästi müüa oma traditsioonilisel kunstil põhinevat
laadi Eestis, eel meelsamini aga välismaal. Teine osa püüab iga hinna eest säilitada oma
privileege, mida tõid omal ajal rahvakunstniku ja professori tiitlid. Eriti kannatab selle all
meie ainus kunstikõrgkool, mis on muutunud konservatismi peamiseks tugipunktiks. Kolmas
osa püüab kohaneda avatud maailma elitaarsema kunstielu suundadega.
Selles punktis on Eesti vastakuti parem- ja vasakpoolne kunstiideoloogia. Õieti on need
kategooriad siinmail lootusetult sassis. Nn parempoolsed kunstnikud väidavad, et iga
kunstnik peab end oma tööga ülal pidama ja et riigi käest manguvad raha ainult need, kelle
kunstil pole tarbijat.
Paradoks on aga selles, et sotsialistlikule ,,vasakpoolsusele" on hetkel kõige võimsamaks
vastuargumendiks just elitaarsem ja avangardsem kunst, mida omal ajal ei soositud. Teine
annaabi.ee 
