Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem
1991. a. jäi vähemuskeelsete laste õpe vajalikul viisil ümber korraldamata, ühiskondlike
muutustega kooskõlla viimata. Hoolimata sellest, et eesti keelest sai riigikeel ja vene keel kaotas
Eestis oma endise tähtsuse, ei kajastunud see hariduses. Sisuliselt jätkati eesti keele õpetamist
vene koolis nõukogudeaegsel viisil, mis lähtus aga endise Nõukogude Liidu keelepoliitilistest
põhimõtetest ja huvidest. Et siis oli võimalik kõikjal hakkama saada vene keele kui eliitkeelega,
ei olnud eesti keele oskusel tähtsust. Seetõttu ka ei väärtustatud kohaliku vähemuskeele õpet.
Endise koolitüübi vastuolu uue olukorraga oli paratamatu, sest oma iseloomu tõttu ei saanud see
sobida iseseisva Eesti riigi vajadustega.
Keelekümblus ei ole asendus praegusele programmile, vaid valikuvõimalus, mida kasutatakse
piiratud ulatuses. Ka keelekümbluse levialadel ei ulatu sellega hõlmatud koolide osa saja
protsendini
annaabi.ee 
