"elevandikuust" - 1 õppematerjal

Jutuke - Isemoodi roos

tundnud, kui imetledes vee peal mänglevat last, veidi nooremat, kui ta ise. Lennates kergetes tuulevoodes, puudutas too varbaotstega jahedat vett, iga kord rõõmsalt kilgates. Oli see unes või ilmsi, selles polnud ta kindel, kuid kaunis olevus oli jäädavalt end ta südamesse immutanud. Ta andis talle nimesid, palju erinevaid nimetusi ja tiitleid, kuid mitte ükski ei läinud kokku kurvahõbedase helireaga, mida ta hing vabadusse karjus, kui keegi teine ei kuulanud. Vajutades elevandikuust klahve mustatiibsel klaveril, püüdis ta kuulata südame tasast häält ja anda armastusele kõla. Pika vastupanu murdmise järel andis reaalsus alla ja õige meloodia pani õhu vibreerima. Poiss sattus oma muusikast vaimustusse, mängides kiirustamata algusest lõpuni, ikka jälle ja jälle, kuni kõik sõrmed verevaiguseks hõõrdusid. Ent ta ei jätnud järele, andudes täielikult ekstaasile. Talle tundus, et kui ta nüüd lõpetab, võib juhtuda midagi kohutavat